Tsauki!
Viimasest postitusest on väga pikalt möödas aga selle aja jooksul on nii palju juhtunud. Eks ma siis üritan asjad kokku võtta nii hästi kui saan.
Viimasest postitusest juhtus siis nii palju, et käisin nädala aega tööl ja siis tulid emme ja issi külla!!!! Mul oli niii nii hea meel. Polnud ju issit alates veebruarist näinud ja emmet aprillist. Nüüd on siis issi ka ära näinud kus ma elasin ja mis seal ümber kõik oli. Nädalavahetuse veetsime koos, käisime shoppamas ja pühapäeval käisime rannas. Võtsime Trey ja Anna ka endaga kaasa. Meil kõigil oli väga mõnus. Nii hea ilm oli ja selles rannas käimise tegi hoopis lahedamaks see, et lained olid ülisuured. Saime siis seal lollitada ja mängida. Pärast käisime veel seal rannaääres, kus on igasugused restoranid ja mängukohad ja lõbustuspark. Lapsed said igasuguste masinatega mängida ja isegi emme-issi proovisid!
Päeva lõpuks olime kõik väga väsinud ja loomulikult suutsin ikka mõnest kohast ära ka põleda, nagu ikka. Ükskõik kui ettevaatlik ma pole ja palju päikesekreemi peale panen, kuskilt ikka põlen ära :D. No see selleks.
Esmspäeval saatsin emme ja issi bussi peale. Nemad läksid Washington D.C-sse. Veetsid kaks päeva seal ning kui nad kolmapäeval tagasi tulid sain nendega peale tööd kokku ning läksime india restorani. See oli täpselt nii hea nagu Amy sünnipäeval. Emmele ja issile ka väga meeldis! Sõime veel magustoitu ja läksimegi koju.
Neljapäeval käisin tööl terve päeva, emme ja issi võtsid rahulikult ja avastasid natuke Maplewoodi. Reedel käisime New Yorgis ringi ja samuti tegime terve päeva linnas laupäeval. Käisime läbi peaaegu kõik New Yorgi põhilised kohad! Olime väga tublid! :)
Reede õhtul tegid emme ja issi süüa! Sai šašlõkki ja küpsisetorti! Mida ühel lapsel veel soovida on!! Minu suvi sai ka ametlikult suveks tembeldatud (mis siis, et september oli :D). Kõikidele teistele ka meeldis emme ja issi söök. See polnud ometigi esimene kord tol nädalal kui nad kokkasid. Nad tegid seda koguaeg ja mul oli nii hea meel, sest eesti kodu toodi ju ameerika koju! Kiluvõileiba ja kõike muud head ja paremat! Olen üks väike õnneseen! Kõik tüdrikud ju tahaksid printsessid olla, aga et niimoodi muinasjutus vahel elada saab, tundub ebareealne!
Pühapäeval saatsin emme issi raske südamega lennujaama ja nüüd tuleb oodata aastake, et eesti kodu jälle kogeda ja neid näha.
Käisin kolm ja pool päeva tööl ning siis lendasin mina Inglismaale. See tuli väga kiiresti ja natuke üleöö.. Neljapäeva õhtul lahkusin ja reede varahommikul olin Londonis. Põhjus miks tulin, oli see, et kõik minu asjad olid kellegi teise kaelas siin Inglismaal ja uut viisat oli ka vaja, sest mu eelmine viisa sai läbi paar päeva enne kui emme ja issi lahkusid. Juhtus siis aga midagi sellist mida ma ka oma kõige hirmsamates unenägudes ette ei osanud näha. Muinasjutt sai läbi... Reedel kui viisa intervjuul käisin lükati minu viisa tagasi. Kõik varises kokku ja ma ei osanud kohe mitte midagi teha alguses. Sai siis emme ja issiga räägitud ja Coryga ning samal õhtul veel minu firma ja sponsorfirmaga. Sai siis mänguplaan kokku panduda ja pidin hakkama tasapisi tegutsema. Aga võtsin ausaltöeldes kogu nädalavahetuse toibumiseks. Põhjus kõigeks selleks oli väga lihtne- nad arvasid, et mul on liiga tugevad sidemed Ameerikas ja et ma ei taha sealt väga lahkuda. Olenemata kõikidest dokumentidest ja tõenditest mis mul kaasas olid ja mida see ametnik isegi mitte ei vaadanud. No see selleks. Samal õhtul lahkusin Londonist ja läksin Lutonisse. Plaanis oli öö seal veeta. Saime Janekuga kokku, käisime õhtusöögil ja tegime mõned siidrid. Viis tundi läks nagu ei midagi. Uskumatu kuidas aeg võib lennata. Laupäeva hommikul tulin Bradfordi ja läksin Roha juurde. Olin temaga kogu nädalavaheuse ning ka kogu eesootava nädala. Esmaspäeval kohtusin kõikide oma sõberitega ülikoolis ja nii see nädal läkski- iga päev tegin midagi oma viisa heaks ja nägin sõbereid ja üritasin ennast kuidagi veepeal hoida. Neljapäeval sain paika uue viisa aja aga mitte Londonisse seekord sest ooteaeg oli liiga pikk, niiet ostsin lennupiletid Belfasti ja nüüd jäi ainult oodata. Reedel pidin Roha juurest välja kolima, sest tal tuli nõbu külla. Mina kolisin Alexi tuppa. Mida ma küll teeksin ilma nendeta.. Olen nendele kõigile väga tänulik, et nad nii lahked minuga on! Esmaspäeval läksin Liverpooli, Luke-ile külla!! See oli väga väga hea päev! Nii vahva oli Luke-i näha ning tutvusin ühe uue Inglismaa linnaga. Mis siis saakski veel parem olla! Teisipäeva öösel vastu kolmapäeva lahkusin, et minna lennujaama Manchesteris ja kolmapäeva hommikul lendasin Belfasti. Tol päeval avastasin linna natuke. Mulle seal väga meeldis! Ööbisin hostelis ning neljapäeval oli mul uus viisaintervjuu. Olin väga väga närvis. Pole vist nii väga nävis elusees olnud. See oli väga ilus konsulaat ja väga väike ja tühi ka! Kui Londonis käib ikka päevas sada või mitusada inimest läbi siis seal oli meil kokku 6. Üks tüdruk oli seal veel minuga ja ta ütles, et temal on viisa juba kaks korda tagasi lükatud aga temal läks tol päeval hästi, sai endale viisa! Ja minul minul läks ka hästi- sain viisa ja nüüd võtab nädalake, et pass tagasi saada. Väga suur koorem laskus kogu kehalt vist, tundsin ennast 5 korda kergemana kui enne. Eks peab sellistest asjadest ka läbi minema, et midagi õppida ja jällegi etapp seljataha jätta. Pidin Inglismaal nädala olema aga nüüd on juba kaks nädalat läinud ja selleks ajaks kui passi peaksin saama saab kolm nädalat täis.
Reedel oli meil väga hea päev. Veetsime 7kesi koos aega nagu vanadel aegadel, ainult ilma Janekuta seekord, sest tema on Lutonis oma praktika aastal. Meil oli väga tore ja kõigil oli hea päev! Olen nädalavahetuse rahulikult võtnud ja järgmiseks nädalaks olen juba natuke asju planeerinud, niiet eks siis ole näha. Loodan, et pass tuleb kiiresti ja saan uuesti lennukile hüpata ja tagasi meerikamaale lennata. Mind ootab seal väga väga palju ja ma tahaks väga juba tööle tagasi minna. Pole harjunud niisama mingeid tegevusi endale leidma. Positiivne kogu selle asja juures on see, et magada olen küll saanud. Isegi vist natuke liiga palju :D. Loodetavasti järgmise postituse kirjutan teile juba taaskord Ameerikast!
Olge tublid!
kallid
katu
