Headaega Euroopa, tere tulemast USA!
Algaski minu reis lombi taha. Alates laupäevast olid päevad vesised, ma olin täitsa plahvatusohtlik. Paremaks ei läinud ka esmaspäeval. Eks see viimane sai kõige raskem olema- emme, issi, venna ja tädi ning täditütred.
Muidugi mina, super pakkija pidin oma asju Tallinnas lahti ja kokku pakkima, sest asjad olid ülekaalus ja oleks pidanud 100 € juurde maksma, seda kõigest 3 ülekilo eest -.-.
Lendasin siis Tallinnast Varssavisse ning Varssavist edasi New Yorki. Esimene lend oli hea aga teisel lennul ootas mind suur üllatus. Nimelt oli minu kohaks selles suures Poola lennuliini lennukis 36A ja minu kõrvale istus üks meesterahvas. Kuna tema naine aga pidi temast kaugel istuma, oli see paari jaoks probleem. Nii pakkus naisterahvas välja, et vahetame siis kohad ära. Küsisin, et kus ta istub ja ta ütles, et äriklassis. Nii mööduski minu 9 h suures ja mugavas istmes äriklassis koos parimate söökide ja teenindusega. Vot nii hästi läks!
New Yorki jõudes pidin aga pagasit tohutult kaua ootama, sest neil läks mingi lint katki ja meeste füüsilisel jõul läks lihtsalt rohkem aega. Leidsin pärast pikka ootamist ja närveerimist oma pagasi pärast üles ka agentuuriga seotud tütarlapse, kes pidi siis minuga edasi tegelema ja hotellini mind toimetama. Ja just sellel hetkel läkski kõik käest ära. Pidime ootama veel ühte lennukilt jõudvat aupairi. Ootasime päris pikalt. Usun, et mingi poolteist tundi. Lõpuks ta tuli, Horvaatiast pärit. Läksime siis airtrainiga esimesest terminalist seitsmendasse ja sinna ta meid jättis keset suurt tüdrukute massi. Viimased olid kõik sakslased, väga palju saksa tüdrukuid. Ise ta lahkus meile sõnagi lausumata. Ta ei rääkinud meiega ühtegi sõna, lihtsalt läks koju magama. Meie siis ootasime. Sakslased läksid ära ja jäime sinna terminali ukse juurde kahekesi. Ootasime tunni, ootasime kaks. Keegi meile järele ei tulnud. Helistasime mingile numbrile mis meil oli. Niiöelda emergency number. Kästi seal ikka ilusti oodata ja et küll keegi järele tuleb.
Tuli siis lõpuks üks mees, küsis et miks me sakslastega kaasa ei läinud, et need olid ka kõik aupairid. No kes kurat meile seda ütles?!?!? Kust pidime meie seda teadma. Ütles, et nüüd ei ole midagi teha ja viin teid terminal 4 ja ootate seal kuni järele tullakse. Kell oli 2 öösel ja tuli veel kella 6-ni hommikul lihtsalt oodata. Ühesõnaga LET' S HAVE FUN! Uskumatu. Igatahes, no mis ei tapa teeb tugevaks. Magada ei jõua ja homme tuleb väga pikk päev koolitusel. Kas ei kõla mitte suurepäraselt ? :)
Ja muide, mu kallid sõbrad, siit pole üldse raske endale neegrit leida, iga teine ju täitsa potentsiaalne kandidaat!! ;) Ärge siis üllatuge, eks :D. Teie minu saatuse määrasite, leppige siis sellega ka ;)! :D
Katu
SÖÖK!
New York, Kennedy lennujaama arrival hall
No comments:
Post a Comment