EveryDayIsFullOfSunshine: Miks ma olen aupair?

Olen siin USA-s elanud peaaegu 3 kuud ja alustan täitsa otsast ning jõuan tänase päevani välja.

Mõte saada aupairiks ja peale 12. klassi elada aasta-kaks kuskil mujal tuli mul juba kusagil 10. ndas klassis, kui mitte varem. Loomulikult ei olnud siis veel otsus täiesti kindel ja poleks ju ettegi kujutanud, et ennast kunagi Maplewoodist, NJ elamast leian. Kui 12 klass oli poole peal, läksid asjad tõsisemaks ja plaan sai täiesti kindlaks. Hakkasin endale otsima agentuuri, mille kaudu minna, sest teadsin, et see on kõige kindlam ja turvalisem viis USA-sse aupairiks minna.

USA valisin sellepärast, et siin saab väga palju ringi reisida, tahtsin näha seda elu siin ja samuti inglise keele pärast. Alati saab ju areneda ning see on juba selle ajaga ka pisut toimunud.

Eelmisel Teeviidal kohtusin juba väljavalitud agentuuri- AuPair in America- eesti esindajaga, kelleks oli Ketlin Jundas. Suhteliselt algusest peale teadsin, et olin õige valiku teinud ja praeguseks hetkeks olen väga rahul ja tõestanud endale fakti, et AuPair in America on väga tasemel agentuur ning Ketlinit saavad kõik tüdrukud usaldada.

Hakkasingi peale Teeviita paberitööd tegema ning lumepall sai veerema lükatud. Dokumente ja paberitööd oli palju, aga just sellepärast ongi hea kui sul on agentuur kellega koostööd teha, sest nemad teavad, mis sul kõik vaja on. Veebruari keskpaigaks märtsi alguseks oli paberimajandus korras ja profiil valmis ning ameeriklased kiitsid kõik heaks. Kõik läks super hästi. Ketliniga saime intervjuud ja testid tehtud ja ma olen nii õnnelik, et tema on minu kontaktisik Eestis, sest ei olnud sellist küsimust, mis oleks vastuseta jäänud ja tema juhendamine oli väga proffesionaalne ning mulle jäi algusest peale sisse soe tunne.

Aprilli alguses hakkasid minu profiilile pered ilmuma. Kokku oli neid koos praeguse perega 4- Seattle pere, üksikemaga pere, juudipere ja minu praegune pere. Esimene pere, kelleks oli Seattle pere, andis mulle algusest peale tunde, et ma võiksin kohe nende juurde lennata, teine selline oli viimane ehk minu praegune pere. Kuna esimesega oli kohe selline klikk ära käinud ja siis nad teatasid, et on valinud teise aupairi, siis see oli küllaltki suur tagasilöök ning peaaegu olin jah ütlemas juudi perele, aga hästi ma nendega ei tundnud. Kartsin, et ei leia enam teist head peret ja tuleb harjuda ning leppida olemasolevaga. Kõik aga läks suurepäraselt ja sain endale ikkagi uue imelise pere.

Aprilli lõpuks sai seega pere valitud ning hakkasime kirjavahetust pidama ning iga korraga läks aina paremaks. Samuti olid skype kõned väga vahvad ning lapsed meeldisid mulle algusest peale. Juuli alguseni oli ikkagi natuke üle kahe kuu aega ja see oli väga pingeline ning kiire aeg, seetõttu läks ka väga ruttu.

Oli aeg oma kallikestega Eestis hüvasti jätta, kerge see ju ei olnud, aga edasi tuli liikuda. Istusin siis 8nda juuli päeval Tallinna lennujaamas lennukisse ja teretulemast USA. Eks see aeg siin alguses pani mind proovile ja läbi sai tehtud erinevaid seiklusi, aga kõik oli lõppkokkuvõttes imeline. Ma armastan New Yorki ja seda esimesest korrast peale. Üleüldse on minu 12 nädalat siin imelised olnud. Ma olen reisinud, olen kohtunud erinevate ameerika inimestega ning samuti paljude aupairidega. Super vahva!

Ma usun, et kõik tüdrukud siia tulles elavad läbi koduigatsuse ja ma tean, et paljud ei tunnista seda. Elasin selle läbi minagi, aga minu ameerika pere sellest õnneks aru ei saanud ja see oligi ju väga hästi.

Kõige parema tunde annab see, et ma tõesti tunnen ennast siin nagu pereliige ja seda küllaltki algusest peale. Nii on endal kergem ja ma tahan ennast pühendada nendele lastele ning tuua neis välja nende suurepärased omadused ;)!

Coryga (pereema) me saame super hästi läbi ning räägime väga paljudest erinevatest asjadest. Richardiga (pereisa) ka üllatavalt hästi, ta on väga mõistev ja tuleb alati vastu kui midagi on. Mul on selle aja jooksul siin sõpru tekkinud ning USA-s on väga palju kus käia ja mida näha ja mida teha.

Üldkokkuvõttes võin ma öelda, et see elu on siin täpselt nagu filmides ja see on super lahe. Need peaaegu 3 kuud on läinud nii kiiresti, et ma ise ka ei saa aru, kuidas see aeg siin nii ruttu läheb.

Ma olen rohkem kui rahul, et selle otsuse tegin ja suur tänu kõigile, kes mulle abiks ja alati toeks olid!

Loodetavasti läheb siin kõik ka niimoodi edasi ;).

Katariina

Lahkumispidu! Aitäh, kullakesed ;)!