Täna on super aktiivne päev olnud.
Hommikul tõusin ja teadsin, et olen üksi. Läksin pesema ja kuulsin ühel hetkel, et Richard ja lapsed jõudsid karatest koju. Cory oli juuksurisse läinud.
Panin ennast valmis ja teadsin, et lähen õhtul Annika juurde, niiet panin asjad ka kokku ja valmis. Läksin alla hommikust sööma ja siis hakkasin tegelema oma inglise keelese blogiga ja sinna piltide panemisega taaskord.
Kolmveerand 12 hakkasin ennast valmis panema ja sõitsin loomadevarjupaika. Peagi tuli sinna Melissa ja alustasime koolitusega. Ta näitas mulle natuke ringi seal varjupaigas ja siis läksime koerte ruumi. Seal oli peaaegu 40 koera puurides. Nii nad seal elavadki. Mõned koerad on olnud seal aastaid ja mõni isegi 10 aastat. Päris kohutav. Võtsime Melissa lemmikkoera ja läksime temaga jalutama. Ta rääkis kuidas varjupaigas asjad on ja käivad jne. Varjupaigas on koerad liigitatud punasteks, sinisteks ja rohelisteks. Enamus on sinised, kaks rohelist ja ülejäänud on punased. Punaseid vabatahtlikud jalutama viia ei tohi, sest nad on n.ö. ohtlikud. Jalutasime esimese koeraga ära ja siis istusime seal varjupaiga ees, sest Melissa lihtsalt tahtis teda natuke kauem väljas hoida. Kahju sellest koerast, ta oli liigitatud punaseks, sest ta on selline suur ja tugev ja agressiivne ja nad igaksjuhuks ei lase vabatahtlikutel selliseid võtta.
Kui me maja ees istusime, siis tuli sinna veel üks uus vabatahtlik ja sealt edasi olime kolmekesi. Viisime esimese koera tagasi ja siis võtsime teise ja mina sain teda jalutada. Tema oli ka kusjuures punane koer, aga temaga on lihtsalt see, et ta puurist välja võttes hammustab ja puuri tagasi minnes ka. Niiet temaga võib põhimõtteliselt jalutada, aga keegi peab ta minu jaoks puurist välja võtma ja tagasi panema. Õues oli ta super tubli ja väga hea koer :). Melissa oli natuke üllatunud, et see koer tavalisest kaugemale jalutas ja üleüldse. Tavaliselt jalutab teda Mike-i nimeline kutt ja ta on ka suhteliselt ainuke. Viisime selle koera tagasi ja sai teine vabatahtlik endale koera ja jalutasime teda ning lõpus saime mõlemad iseseisvalt jalutada ühte koera. Mina jalutasin Megatroni. Need koerad seal varjupaigas on sellised päris tugevad ja mitte kõige väiksemad koerad, niiet jõudu peab nendega olema. Samuti on nad natuke liiga põnevil, et nad puurist välja saavad ja osad on kohe väga üle piiride :D.
Mina olen üks väga vähestest, kes saab hakata nüüd nädala sees nendega jalutamas käima, sest enamus vabatahtlikuid käivad laup-pühap. Eks siis ole näha. Ütlesin Melissale head aega ja ta ütles et ta oli päris üllatunud, et ma nii head tööd tegin. Et mitte kõik ei ole kohe algusest peale nii kahe jalaga maapeal ja tublid :).
Peale varjupaika sõitsin koju ja leidsin lapsed telekat vaatamas ja Cory diivani pealt magamas. Richard oli ilmselt poodi läinud.
Mina ei jõudnudki midagi teha, võtsin koti ja reaalselt jooksin rongijaama. Minu trenn sai sellega tänaseks päevaks põhimõtteliselt tehtud. Ma olin lootnud, et keegi saab mind rongi peale viia, aga noh, ei.
Jõudsin väga napilt rongi peale. Vedas, aga ma olin läbimärg ja mul oli väga palav. Asi oli lihtsalt selles, et ma niigi läksin hilisema rongiga kui lootnud olin, sest varjupaigas läks kauem, kui ma arvasin.
See selleks. Sõitsin NY ja sealt istusin kohe metroo peale ja sõitsin Annika juurde bronxi. Ta korjas mind peale ja ootas meid ees kahe tunnine sõit mäele- suusa- ja lauamäele.
Olin otsustanud proovida lumelauasõitu esimest korda elus. Annika on nüüd paarkorda seda teinud ja noh, temal läheb ikka suhteliselt kenasti :). Minul seevastu, läks lõppkokkuvõttes väga valusalt. Ausalt öeldes, ilmselt valusamalt kui paljudel teistel esimest korda :D. Selles mõttes ei olnud hullu, et ma olin lõpus juba väga tubli, aga kukkumine läks nii valusaks, et ma lihtsalt enam ei tahtnud. Koju tulles ei olnud avastamine just väga rõõmus.
Me olime mäel kokku pea kolm tundi ja minule sellest täitsa piisas.
Sõitsime tagasi ja käisime mcdonaldsist läbi (minul ja Annikal mingi teema sellega, ma ainult temaga seal käin ja tema käib ainult minuga seal :D ). Jõudsime lõpuks koju ja võtsin siis püksid jalast ära ja tagumiku juures on ikka kena muhk üleval ja sinine ja põlved on ka sinised. See muhk seal alaselja ja tagumiku ühenduskohas on natuke ikka murettekitav ka, sest ma ei tea kaua selle paranemine aega võtab, aga tahaks ju jälle normaalselt istuda ja astuda. Ilmselt on pühapäev kõige valusam päev... Aga fun :D. Vähemalt on esimene kogemus käes ja harjutamine teeb meistriks. Eks järgmine kord kunagi on juba loodetavasti parem. Parim kogu selle lauatamise juures täna oli see, et mäel olid inimesed nii toetavad ja andsid nippe :). Nii vahva!! See tegi ausõna tuju paremaks.
Kodus tegime endale teed ja niisama pläkuläkutasime. Mõlemad jumala väsinud :D.
Olgu ;) olge mõnnad!
Katukas
No comments:
Post a Comment