Täna on olnud päris õudne päev. Palun vabandust, et niimoodi alustan, aga teisiti öelda ei oska. Ärkasin nii, et kõht veits valutas ja pea tuikas ja lihased olid ka valusad ning kanged ja kõige tipuks ajas iiveldama. Mida hommik edasi, seda hullemaks läks. Väsimus oli ka korralik või õigemini üldse jõudu ei olnud. Ma ei tea, mis või kus ma selle endale külge sain.
Tegelesin siis lastega ja viisime Trey kooli ning siis tulime Annaga tagasi koju ning andsin talle hommikusöögi. Rahul tulinka meile ja aitas veidike Annaga. Mina sain diivanil vedeleda. Külm oli koguaeg, niiet ma üritasin kuskilt mingit soojust saada. Fliistekk aitas sel hetkel.
Viisime Anna kooli ja tulime tagasi koju ja mina üritasin magama minna, mis natuke ka õnnstus, aga mitte väga. Pool 11 ajasin ma ennast püsti ning käisin pedusbja panin ennast valmis cluster meetinguks. No poleks ju otseselt vaja olnud sinna ronida, aga kui aus olla, tegi see mul enesetunde natuke paremaks. Kim tuli ka siia ja ta sõitis koos minuga, sest ta ei teadnud täpselt kuhu minna. Vahva oli temaga jutustada ja teda näha.
Cluster meetingul olime kuskil 40 minutit ja rohkem ma ei jaksanud, aga ära sai kuuldud kõik vajalik ning sain kätte ka vajalikud asjad (sertifikaat ja AuPairInAmerica infoajakiri, kus on sees minu tehtud pilt Annast ja Treyst!)
Tulin tagasi koju, natuke jutustasime Kimiga. Tema läks siis koju ja mina rääkisin emme-issiga ning üritasin paariks tunniks magama jääda. See oli küllaltki keeruline tegevus ja mulle tundus , et see kaks tundi läks nagu 5 minutit. Ajasin ennast siis kuidagi püsti ja panin ennast valmis ning läksin Annale järgi. Temaga läksime karatesse, sõi oma pisikese snäki ja vahetasime tal riided ning siis läks tema oma trenni. Kui tal see läbi, sõitsime Pingrysse ja korjasime Trey peale.
Kodus ootasid meid juba Azeem ja Dominica. Lapsed said mängida ja nad olid selles väga tublid täna. Meie saime Dominicaga jutustada ja mina sain diivanil lamada. Temaga jutustamine oli hea hajutus mu haigusele, aga kui nemad poole 7 paiku lahkusid, tuli mul ennast jälle püsti ajada ning lastele süüa anda ja muid asju teha. Kerge see just polnud, aga hakkama saime. Lugesime Treyga raamatu ka ära ja tegime lugemispäevikut. Mina üritasin nii palju pikali olla kui sain. Veerand 9 paiku jõudis Richard koju ja mina vedasin ennast üles ja olengi nüüd voodis. Üritan magama minna ja nii palju und öö jooksul saada, kui võimalik.
Loodan, et homne on parem.
Olge mõnusad!
Katu
Minu nunnud!
See kaardike koos kirjaga kodumaalt oli ere päike minu õhtus ;)!!
No comments:
Post a Comment