Post-birthday

Sauki!

Terve ülejäänud nädal möödus sünnipäeva lainel. Terve nädala käisin oma postkasti üle kontrollimas ja samuti pakkide listi. Sellega läks aega. :D Esmaspäeval oli selline rahulik siiski, läks vägagi kooli lainel ja möllasin igasuguste asjadega. Õhtul oli mul veel  skype kõne Bradfordi karjääri keskusega, pidin nendega paari asja arutama.

Teisipäeval olid minu sõberid Langkawilt tagasi, niiet kui pikk koolipäev seljataga oli, siis natuke tegin kooliasju, aga siis hakkasin ennast valmis panama ning läksime kõik koos õhtusöögile ja koogile. Läksime restorani nimega Garage 51. Nendel selline super lahe interjöör ja toidud ka suht vägevad! Minuga olid Arman, Caroline, Will, Ishane, Marie, Tanja, Tina ja Anna. Tina ja Tanja olid enne seda veel minu juurde tulnud ja ulatasid mulle šokulaadi ja soovisid õnne! Meil oli väga lahe. Sõime palju ja siis sõime head kooki. Sain õhupalle ja kingetusi. Uskumatu kuidas inimesed õpivad sind nii väikese ajaga tundma.

Kolmapäev läks jälle rahulikult ja üritasin igasuguseid asju ära thea ja käisin oma laboris ja loengus ja jätkasin kooliasjadega. Nagu ikka see nädala algus läheb :D.

Neljapäeval tegin presentatsiooni. Ärkasin suht vara ja valmistusin selleks, käisin raamatukogus veel printimas ja siis läksin oma seminari klassi. Üritasin kõike üles seada aga arvuti ei töötanud ja siis projektor ei töötanud ja siis pidin lõpuks tegema seda seminari lõpus ja mitte alguses. Aga tehtud see sai! Peale seda sain oma paki kätte!!  Oi kui põnev oli!! Kõik sõberid tunnevad mind nii hästi! Pakk oli Nabeeli, Roha ja Janeku poolt. Igaüks pani midagi sinna sisse :). Nii tublikud! Kuna eelmine öö jäi väga lühikeseks, siis natuke magasin ja siis tuli jälle uue hooga alustada!Kooliasjad edenesid hoogsalt. Kuna siin Malaysias on vaja nii palju asju teha, siis võtan kõike samm-sammult ja päev korraga. Muidu võib lolliks ära minna. Natuke läks "taevas tumedaks" ka sellel päeval. Oli ikkagi lootus, et saan oma passi kätte ja saame emmega ehk Malaysiast väljuda ja ringi käia. Tuli aga teade, et minu Student Pass (viisa) on tagasi lükatud. Ma ei osanud sellele kuidagi reageerida ja tegelikult läksin endast täiesti välja. Siinkohal ma selle teema aga lõpetan ja kirjutan uuesti siis kui midagi kuskile edasi liigub, sest see on lihtsalt väga pikk ja väsitav teema. 

Reede hommikul väga kaua ei maganud, sest asjatoimetusid ootasid. Mitu tundi minu päevast siiski möödus shopingu meeleolus, sest nädalavahetusel ootas ees matk ja telkimine! Käisin sport directis, ühes matka poes ja siis veel Mydinis. Sain lõpuks mitme tunni järel kõik mis vaja oli. Mulle isegi täitsa meeldis! Käisin tegelikult natuke rohkem Carly pärast ka kui enda pärast, aga vähemalt sain kõik vajaliku! Kodus tegin kooliasju, sest teadsin, et olen kogu nädalavahetuse ära. Nii veetsingi õhtu väga süvenenult oma toas. 

Laupäeval tuli juba taaskord küllaltki vara tõusta. Panin asjad kokku ja sõin ning lahkusin kodust. Sain Carly, Ellie ja Davidiga autorendi kohas kokku ning sealt võiski meie reis alata. Esimese asjana tuli meil sõita kuskil poolteist tundi. Jõudsime suurele väljale kus varjud juba lehvisid taevas. Nimelt esimene asi, mis me tol nädalavahetusel tegime oli tiibvarjuga lendamine. Sarnane langevarju hüppele, aga selle asemel et lennukist alla hüpata ja nö kukkuda, meie jooksime kalju otsast alla ja liuglesime õhus. Kui me kohale jõudsime, siis pidime vormi täitma ning peale seda mahutasime džiipi 5 inimese asemel 11 ja sõitsime üles mäkke küllltki olematust teest!! Vägev! Üleval mäe otsas pidime ootama kahte asja- et mehed varjud lahti saaks ja tuult. Tuulega oli tol päeval pisut jama aga lõpuks saime hakkama! Oi kus mulle sellised asjad meeldivad!! Carly läks esimesena, siis mina. Liuglesime nagu linnukesed õhus. Tegime tandemi, niiet onu oli minuga koos minu selja taga. Vaade oli ka sealt mõnus. Kui meie alla jõudsime, jäime Davidit ja Elliet ootama. David ühel hetkel jõudis, aga saime temalt teada, et Elliel oli juba üks ebaõnnestunud katse ning siis hakkas vihma ka sadama. Peagi tuli auto mäeotsast alla ja seal oli ka Ellie. Väga kurb.. tema oli kõige entusiastlikum ja ärevil. Onud ütlesid, et me käiks lõunat söömas ja siis tagasi tuleks, et ehk läheb vihm üle. Meie siis käisime poes ja ostsime õhtuks asjad ning sõime ja jõime head ja paremat. Läksime tagasi ning seekord läks Elliel õnneks. Tuul oli küll nüüd küllaltki tugev ja puhus neid liuglejaid igale poole aga nad olid tublid. Hiljem saime teada, miks me teda teisel korral nii kaua ootasime- onud unustasid varju maha.. täitsa uhhuud :D. Kui olime lõpetanud linnuks olemise, siis istusime tagasi autosse ja sõitsime 15 min kohta, kus ma juba olin olnud. Tegin sealt oma koskede matka mõned nädalavahetused tagasi. Seekord olid aga teised plaanid. Need plaanid olid natuke segatud kohutava vihmaga. Täiega hakkas padukat sadama. Meie pidime ju telkima hakkama. Lasime siis sellel vihmal veits taanduda ning siis hakkasime oma laagrit üles panema. Meie saime märjaks aga laager ei saanud! Mina tark laps olin suure presendi kaasa ostnud ja see kattis mõlemad telgid. Kui laager üleval tegime õhtusöögi, sõime ja hiljem panime üles lõkke ning jutustasime. Magama sai suht varakult mindud, aga eks see uni seal super palavad telgis on nagu ikka.. natuke ikka sai magada. 

Pühapäeva hommikul ärkasime juba vara. Uimasime veits niisama ringi ja siis sõime hommikust, pakkisime asjad ning täiendasime veevarud (Elliel oli filtriga pump millega sai jõest vett filtreerida). Panime matkariided selga ja asjad autosse ning matk võis alata. No ütleme nii, et see oli kõige raskem matk mis mina teinud olen. Mitte ainult Malysias, vaid üleüldse :D. Meil oli ainult 2,5 tundi niimoodi üles mäge, et sildeat maad ei olnud kordagi. Sääremarjad ei olnud üldse rahul sellega, et koguaeg pidi astuma suuri astmeid ja turnima seal puude vahel. Pidin vahepeal ennast ikka kõvasti tagant utsitama, sest niisama kuskil seisma jäämine oleks ju olulisrlt kergem olnud. Aga tippu me jõudsime. Seal oli selline väike tripp, et jõudsid tippu aga siis pidi veel kõrgemale minema :P. Sellest ei saagi aru enne kui ise kohapeal ei ole. Ja sealt sai veel redelite abiga üles kiva peale ronida ja suurepärast vaadet näha. Kõik oli kõike väärt!! Pidasime seal allpool tipus piknikku, käisime verl kunagise briti maja varemeid vaatamas ning siis hakkasime tagasi all minema. No siis tuli järgmine katsumus. Ega mis see all pole ju minna. Aga proovi sa niimodi järsust mäest alla minna, kui su matkrada on jõeks muutunud. Nimelt hakks täpselt siis paduvihma sadama kui mrie alla hakksime minema. Ja sadas tugevat paduvihma terve see poolteist tundi kui me all kõndisime. Alla jõudsime olime nii läbimärjad, et veeall oleks ka kuivemaks jäänud. Tossud lirtsusid ja riided olid nii keha vastas, et seljast ära võtmine oli omaette ooper. Ärge siiski saage valesti aru, mulle tohutult meeldis! Tõesti oli super äge. Kui vihm oli veitsa järgi jäänud ja saime riided vahetatud ning autosse istutud, sõitsime tagasi KL-i poole ja sõime koos õhtusööki ning saingi koju. Oligi see vägev loodusekeskne nädalavahetus läbi! 

Saupakaa!!

kallid

Katu

Mäe otsast randa

Esmaspäeval jätkasime Taman Negara avastamist. Hommikul kui oli söödud läksime külakesse ning käisime seal natuke ringi. Siis algas tuur! Käisime läbi džunglist ja jõudsime välja kõrgele kõrgele mäe otsa.  Teepeal nägime elevandi sitahunnikuid aga elevante ei näinud. Alla tulime siis käisime puulatvades. Sinna olid ehitatud rippsillad. Olime nagu ahvikesed ainult rippsildade abiga! Kogu see asi võttis meil üle kolme tunni aega. Jõudsime tagasi oma külakesse (pidi jällegi paatidega üle jõe sõitma) ning sõime lõunat ja käisime vahetasime riided. Siis oli järgmine tuur, mis kujutas endast kärestikes väga märjaks saamist ning aborigeenide külastus. See aborigeenide külastus oli iseenesest vahva, aga see tundus natuke sellise rumalatele turistidele mullipuhumisena. Näidati kuidas aborigeenid jahivad ja kuidas tuld teevad. Siis saime seal ringi jalutada. Väikesed hütikesed, väga palju lapsi- väiksed olid purupaljad, ülejäänud olid väga räpastes riietes. Meie emmega viisime lastele veel küpsiseid ka, selle üle nad olid väga õnnelikud. Jäi kuidagi selline naljakas mulje lihtsalt sellest. Saime aru küll, et nad aborigeenid on aga ülejäänu tundus väga lavastatud. Kes siis teab.. istusime jälle paati ja siis enne kui tagasi jõudsime tehti peatus ühel kaldal, seal saime ujuda ja mulle tehti näomaaling! Olin nagu disney printsess :D :D. Jõudsime tagasi ja käisime saksa ja hollandi tüdrukutega veel kohvikus istumas ning siis läksime tagasi oma kapslisse. Käisime pesemas ära ja lebotasime ning siis läks elekter. Õnneks olid meil ju taskulambid. Järgmisel päeval saime teada, et elekter kadus kogu külakesest ja mitte ainult meilt. Õhtust läksime sööma, siis seda serveeriti küünlavalgel. Õnneks nad said kohapeal süüa teha sest kõik käib ju gaasipliitidega. Rääkisime veel ühe briti paariga juttu ja siis läksime tagasi kapslisse. Muud ei olnudki aga seal kapslis läks väga palavaks sest õhukonditsioneeri ei saanud ju sisse panna. Kell 2 öösel tuli elekter tagasi õnneks. 

Teisipäeva hommikul peale hommikusööki taaskord lahkusime. Istusime minibussi jälle, kusjuures koos kahe tüdrukuga- need sõbrannad sakslases- ning võis alata sõit Perhentiani saartele. Pikalt sõitsime sel päeval. Vahepeal veel vahetasime bussigi. Tuli taaskord paati istuda sadamas ning jõudsimegi lõpuks oma paradiisi saarele. Vesi oli tõesti tõesti üli sinine ja selge. Olime väga õnnelikud oma kuurort-hotelli valikuga. Esimese asjana panime kohe ujukad selga ja läksime suplema! Käisime nii Hiina meres kui ka basseinis, lihtsalt sellepärast et saab! Nägime suuri lahmakaid iguaani onusid ka basseini ääres. Käisime pesemas ning läksime väga rikkalikule buffee õhtusöögile. Kõhud punnis läksime tagasi koju ja mina veel jutustasin natuke sõberitega ning jäimegi unne.

Kolmapäeval magasime kohe mõnuga. Siis käisime hommikust söömas ja läksime taaskord randa! Olime seal paar tunnikest ning see tähendas, et olime nagu vähid kui tuppa jõudsime. Käisime dušši all ja lebotasime natuke ning siis jalutasime üle suure sillakese. Seal olid teised hotellid. Vaatasime need ka üle ja veendusime, et meie valik on ikka parim, sest meil kõige parem rand. Lõunasööki sõime aga ühe teise hotelli restoranis. Kuna me aga suurusi ei teadnud, siis pingutasime korralikult üle aga kõik oli nii üli supermaitsev. Istusime kohe seal mõnuga ja nautisime tuulekest, päikest ning maitsvaid roogasid. Makstes nägin raamatuid ja nii võtsin endalegi ühe. Jalutasime tagasi oma majakesse ning siis oli siesta. Vahepeal tegelikult veel registreerisin ennast snorgeldama ja sukelduma. Õhtul käisime veel meres ja basseinis. Oligi jõudnud kätte õhtusöögi aeg. Kõhud täis, pidime natuke ootama ja kell 9 oli meil emmega jalamassaaž. Kõdi oli ja vahepeal natuke valus aga lõppkokkuvõttes ülihea!! Uni tuli magus! 

Neljapäeval peale hommikusööki läksin mina snorgeldamise tuurile ja emme randa. Tuuriga käisime kolmes kohas- kõigepealt kohas nimega Haikala punkt, ja ennäe imet, olidki haikalad!! Mina ise oma silmaga nägin. Pisikesed ja ohutud aga siiski haikalad!  Teises kohas nägime ülitohutusuuri koralle. Need olid nagu suured kivirahnud aga hoopiski korallid. Palju kalu ja muud elu ka! Viimane koht oli kohe meie hotelli lähedal ning seal nägime selliseid inimesesuurusi kilpkonnasid! Nägin ise kolme! Kaks olid koos ja üks eraldi oma kalast sõbraga. Meil läks kaks tundi. Sain emmega kokku ja peagi läksime lõunale. Samasse kohta kus eelmine päevgi. Olime juba targemad! Söök oli ikka väga maitsev!  Vahepausidel söömisest ja meres ulpimisest ma lugesin. See oli väga häiriv aga väga mõtlemapanev raamat. Rääkis Afganistaanist ja naiste elust seal, lähemalt kahe noore naise elust. Õhtul käisimegi jälle ujumas ja õhtusöögil. Puhkus oli täies hoos! 

Reede hommikul peale hommikusööki läksin mina sukeldumiskursusele. Olen seda väga kaua teha tahtnud, niiet proovisin siis ära! Pidin filmi vaatama ja siis saigi varustuse selga ja vette. Olin koos ühe hispaani paariga, niiet kolm pluss instruktor. See hispaania mees oli juba mõned korrad sukeldunud, naisel oli esimene kord. Tema aga ei suutnud ära harjuda selle hingamisega ja nii jäidki temal asjad seal pooleli. Meie tegime veel paar harjutust ning siis läksimegi vee alla. Selle veealuse rõhuga tuleb ikka harjuda. Aga sain väga hästi hakkama. Nägime veel haikalasid ja raisid ja muid kalu ja koralle jne. Mulle väga meeldis! Tundsin ennast nagu kala vees! Kokku läks mul kolm tundi. Emme käis samal ajal näomassaažis. Kohtusime ja läksime lõunat sööma. Seekord käisime oma hotelli restoranis. Võrreldes teise restorani lõunaga oli see natuke madalama tasemega, aga jäime ka ellu :P. Õhtupoole käisime veel ujumas ja mina lugesin ja jõudiski jälle kätte õhtusöögi aeg. Peale õhtusööki käisime igapäev veel korraks ka internetis, aga mitte kaua. Oligi viimane õhtu möödas.

Laupäeval peale hommikusööki jõudsime veel vees ulpida ja päikesel ennast paitada lasta ning siis tuligi asjad kokku pakkida ja pesemas käia. Checkisime ennast outi ja istusime paati ning lahkusime palmisaarelt. Jalutasime bussijaama, ostsime bussipiletid ja pikk sõit Malysia ühest otsast teise võis alata. Olimegi bussis kella kahest poole kümneni. Ootas meid siis ka ees üllatus kui lõpuks hotelli jõudsime ja meile öeldi, et meie reserveering puudub ja kõik hotellid ümberringi olid täis. Leidsin lõpuks ühe natuke eemal ja sinna me suundusime. Täitsa okei oli. Voodi oli mõnus ja vannituba ilus ja meil oligi ju ainult vaja magada. Odav ka veel peale selle :P. Kõik lõopes hästi ja õnnelikult.

Pühapäeval panime ennast valmis ja tulime korraks minu ühika juurest läbi. Viisin meie asjad tuppa ning siis läksime Püramiidi. Sõime hommikust ning siis käisime veel mõnes poes. Edasi sõitsime Mydinisse, mina sain endale hommikusöögi asjad ja emme sai nänni veel kaasa. Tulime tagasi minu ühikasse, emme pakkis oma asjad ning pani ennast pikaks reisiks valmis. Sai öelda tere ka paljudele minu ühika tüdrukutele. Oligi aeg meil üksteisele saupakaa öelda. Pole see ju kerge, aga muud üle ei jää. Tellisin emale uberi ja nii ta läkski. Pean nüüd jälle ülikooli ellu sukelduma. Väga väga palju on vaja teha. Nagu ikka see semestri lõpp. Käisin pesus ja söömas ja tegin kooliasju ja päev saabki nii õhtusse. 

kallid

Katu