Tere!!
No nii. Asjad on nüüd selliselt,et olen lahkunud Malaysiast ja olen maandunud Ameerikas. Minu kaks viimast nädalat läks küllaltki tegusalt. Sai trenni tehtud natuke ja käisin hüppamas trampoliini keskuses ja matkamas KL-is ja samal ajal tegelesin oma viisa paberite ja Ameerika konsulaadiga. Tegelikult on kogu see protsess käinud juba aprillist alates. Igasugust paberite ajamist ja kõiksugu ajamist on olnud.
Lõpuks 30ndal juunil sain läbi katsumuste lõpuks viisa intervjuule ning Teisipäeval, 4ndal juulil sain teada, et minu viisa on valmis ning saan sellele järgmisel päeval järgi minna. Siis sai kiirelt lennukipiletid kolmapäeva õhtuks ostetud ja nii ma lendu tõusingi, peaaegu üleöö. Uskumatu elu, kas pole. Minu jaoks on see ka täiesti üle mõistuse. Siis oli 30 tundi lendu, pidin kaks korda ümber istuma, niiet lennud olid vastavad: 2 tundi, 12 tundi ja 9 tundi. Õnneks oma 12 tunnisel lennul sain väga hästi magada, sest lend oli pool tühi ja mul oli tervelt 3 istet iseendale! Niiet magasin peaaegu 9 tundi sellest 12. Esimese lennu ajal üritasin mitte magada ja see tuli ka väga hästi välja, sest minu kõrval istus onu Rootsist, kes töötab Malaysias ja me saime jutu peale ning ta isegi tegi mulle sellise väga kaudse tööpakkumise. Mine tea, päeva lõpuks võibolla tuleb tagasi Aasiasse kolida :D.
Kokkuvõttes oli see reis minu üks kergemaid ja lihtsamaid reise üldse. Tean, et see kõlab väga uskumatult, aga nii on.
Amy, Anna ja Trey uus aupair tuli mulle lennujaama järgi, niiet see oli väga vinks. Me klikkisime Amyga kohe algusest peale. Olen temaga suhelnud eelnevalt ka, skype ja interneti teel, aga täpselt selline tunne on nagu ma oleks teda juba aastaid tundnud. Super vägev. See teeb mul meele väga rõõmsaks.
Kodus käisin ruttu pesus ning siis käisime poes, sest olin pakkunud, et teen õhtusöögi ja nii läkski. Lapsed jõudsid laagrist kella 5 paiku kohale. Anna oli väga väga rõõmus mind nähes, Trey ka aga ta lihtsalt varjab oma emotsioone pisut. Minul oli neid super hea meel näha. Nad on natuke muutunud ja suuremaks kasvanud aga üldiselt on kõik sama. Tõesti oli tunne nagu oleks koju tulnud. See ju on minu teine kodu, kui nii võin öelda. Lõhnab samamoodi, näeb samamoodi välja, võibolla natuke rohkem segamini kui minu ajal oli, aga sellega lepin ma arvan :D. Tegin siis õhtusöögi ja siis tuli Cory koju ja teda oli ka super super hea näha. Rääksime pikalt ja laialt kõigest. On hea olla tagasi!
Õhtul tuli meile veel külla Martyna (Anna ja Trey eelmine aupair) kes on nüüd oma teise aasta pere juures, sest ta pikendas lepingut aga teise perega. Põhjused ei ole mulle just kõige selgemad, aga mis tehtud see tehtud. Täitsa tore oli temaga ka tuttavaks saada.
Reedel oli siis minu esimene tööpäev ja ma olin üldiselt väga segaduses ja igalpool laiali. Seda kuni päeva lõpuni tegelt, sest siis tegi Jordan, üks minu juhendajatest, mulle presentatsiooni, et kes me oleme ja kus me selles äris seisame. See tegi asjad väga palju selgemaks ja esmaspäeval oli juba kergem alustada. Päev jooksul tuli tavalised asjad korda ajada ning siis võtsin osa paarist kõnest, kus kõikidel minu tiimist oli vaja osa võtta. Minu põhitiim koosneb kolmest inimesest- Cory ja Jordan ja Paul. Ma arvan, et meil saab koos tore suvi olema. Jordan ja Cory lendasid peale minu esimest päeva Aasiasse ja on seal nädala, siis tuleb Cory korraks tagasi ning siis läheb uuesti nädalaks. Jordan on kolm nädalt ära. Põnev põnev..
Nädalavahetusel käisin koos Martyna ja Amyga Anna ratsutamises. Kui ma vaatasin kuidas ta Mikeyga (tema hobune) tegeleb, siis see oli küll selline hetk kus ma nägin kui palju Anna kasvanud on. Ta oli nii asjalik ja tubli. Ma arvan, et see on väga tema teema. Loodan, et ta jääb ratsutamisesse ja saab seal edukaks. Kodus on ta nagu Miia ja Lene, kes hüppavad ja teevad endale parkuuri jne. Paljud asjad tunduvad väga tuttavad. :D Aga vägev. Hiljem läksime mina ja Amy koos lastega kinno ja vaatasime kolmandat Mina Supervaras filmi. Lastele väga meeldis.
Pühapäev oli täielikult minu ja Amy ja Martyna päev. Käisime shoppams Jersey Gardensis. Mul oli vaja asjalikke riideid töö juurde. New Yorgis neid asju väga naljalt ei võeta, peab viisakas välja nägema. Saime kõik mis vaja ja olingi valmis uueks nädalaks.
Üks asi millega ma nüüd harjuma pean on kella 5ne ärkamine hommikul, et poole 9ks tööle jõuda. Täna on kolmapäev ja siiamaani on see õnnestunud, aga mitte kunagi oma elus ei ole ma kella 9ks õhtul nii väsinud olnud kui need viimased päevad. Päris päris crazy, aga küll ma sellega ka ühel hetkel harjun. Nüüd ma tean mida tähendab, et elu koosneb ainult söömisest ja magamisest ja tööle minemisest. Esmaspäeval läks veel natuke kauem ka kontoris, niiet oli väga pikk päev. Muidu üldiselt proovin ikka 5st - poole 6st kontorist lahkuda. Praegu lihtsalt tööjuures suhteliselt tihe ja palju vaja teha. Aga hakkan harjuma ja saan asjadest palju paremini aru kui enne ja reedel, niiet see on väga positiivne.
Tahtsin hakata kõvasti trenni tegema, aga pean väga korralikult läbi mõtlema, kuidas seda teha nii, et ennast täiesti läbi ei kurna.
Vot selline ülevaade praegu. Loodan, et saate mingigi pildi :P.
Järgmise korrani!
kallid,
Katu
No comments:
Post a Comment