EveryDayIsFullOfSunshine: Do-re-mi

Hello! :)

Täna ärkasin üles ja läksin hommikust sööma. Sõin imelise hommikusöögi- krõbinaid, apelsini mahl, peekon ja browni ;). Läksin õue istuma, sest ilm oli imeline- päike paistis, taevas oli peaaegu pilvitu ja temperatuur oli ideaalne. Pärast seda tegelesin veits nõudega ja siis läksime Richardi ja lastega mänguväljakule. Vähemalt üritasime. Trey lihtsalt karjus ja nuttis lakkamatult, sest ta väidetavalt ei tahtnud minna ning ütles korduvalt, et tahab emmega jääda. Richardi mõte oli lihtsalt see, et Cory saaks jääda üksi ja tegeleda oma tööasjadega ning samuti registreeris ta lapsi erinevatesse tegevustesse, mis algavad kooliajal- ujumine, tantsimine jne, vajas lihtsalt natuke vaikust, et mõelda ja oma asju teha.

Vedasime siis Trey jõuga kaasa ja lõpuks mänguväljakule jõudes istus ta murule ja rahunes mahas ning varsti oli armas Trey tagasi :). Käisime läbi veel ühest poekesest, kus ostsime kõigile küpsetisi või vähemalt midagi taolist. :D Mina sain šokolaadi pähklivõi oreo koogikese.

Panime ennast valmis ja täna oli plaanis lihtsalt jalutada. Siin on selline pikk kergliiklustee, niiet võtsime vankri, tõukeka ja Anna ratta ning hakkasime astuma. Enne kergliiklusteele jõudmist peatusime veel lõunasöögiks.

Söödud, alustasimegi oma jalutuskäiku. Nii mõnus, siin ümberringi on nii ilus ja ilm oli super. Anna jäi mingil hetkel vankris magama, Trey sõitis oma tõukekaga ja hiljem Anna rattaga :D. Richard ja Trey olid meist koguaeg eespool, niiet me lihtsalt jutustasime Coryga maast ja ilmast. Kohati tundub, et ta on minu vanem versioon :D. Samuti ütles ta mulle eile laevas, kui rääkisime jällegi pikemalt, et Richard oli talle maininud, et nad nüüd vist hakkavadki aupairi võtma. :DTäna Cory siis seletas, et neil on lihtsalt elu nii palju kergemaks läinud ja ma tõesti vist meeldin neile. Õnnelikud, et ma neil olemas olen. Annan endast parima ja tahan nende laste jaoks alati olemas olla, seega hea kui vanemad ka minu olemasolu hindavad ja minust hoolivad :).

Kergliiklustee viis otsaga linna teise otsa, istusime jällegi ühte söögikohta ja sõime natchosi ning kõndisime sama tee tagasi. Kokku läks edasi-tagasi kuskil 4 tundi. Olles peaaegu tagasi jõudnud, ütles Cory, et ta jalg väga valutab ning Richard läks siis üksi ees ära ning võttis auto. Meie jalutasime vastu ja ühel hetkel korjas ta meid peale. Tulime koju, vahetasime riided ja läksime von Trappide majja ( kõik kes teavad Helisevat muusikat, teavad, kes on von Trapid :) :D ) õhtusöögile. Vaade oli imeline ja selle vaate eest maksime ilmselt oma toiduga, sest põhiroad olid kõik üle 20 dollari. Sõin siis eelroaks ceasari salatit ja põhiroaks mingisugust kana asja, mis oli väga hea! :)

Trey otsustas mitte süüa, Anna oli üllatavalt hea pasta söömises.

Seal oli kõik ideaalne- maja oli super ilus, avanes peaaegu et millionidollari vaade mägedele, sees mängis üks onu klaverit, niiet elav muusika, ilm oli endiselt super, küll natuke jahe, niiet tuligi lõpuks sisse kolida, aga muidu enam paremaks minna ei saakski. Täna oli viimane õhtu Vermontis ka, sest homme sõidame sinna, kus elab Richardi ema. Peatume hotellis, aga käime ikka vanaemal külas :). Niiet imeline ;)!

Tulime koju ja lapsed läksid magama ning mina kirjutan blogi :).

Olge mõnusad ja kallid teile ;)!

Katukas

Energia sisestus