Paradiisi saar keset Meerikat

Tere!

Kiirelt on möödunud kaks nädalat taaskord! Esimene nädal oli selline kodune nädal. Ja kui ma ütlen kodune siis rohkem kodune kui tavaliselt, sest meile tuli suur lumetorm. Mina tulin sellel päeval veel tööle ja läksin natuke varem ära ja olin kohati õnnelik aga samas mitte nii õnnelik. See juhtus 7ndal märtsil. Olin koju minnes viimase rongi peal mis New Yorgist New Jerseysse jõudis aga jäime toppama NJ teises peatuses, sest mingid juhtmed läksid katki jne niiet rong ei saanud enam kuskile minna. Tuli leida varuvariant ja selleks sai Uber. Aga lund oli selleks ajaks juba niipalju maas, et sõitmine oli väga ohtlik ja keeruline. Mul aga vedas niipalju, et ma sain endale ühe imelise juhi. Ausalt pole elusees kedagi nii hästi sõitmas näinud. Ta oli pärit Lähis-Idast ja ütles, et on mitmeid aastaid sõitnud seal liivatormides ja need on veel hullemad kui lumetormid. Sõit mis oleks pidanud olema 20 minutit kestis meil 2 tundi sest olime ummikutes ja pidime mitmeid kordi tagasi sõitma tänavatelt mis olid kinni sest elektriliinid olid maas või lihtsalt puud langenud. See juhtus selletõttu, et lumi oli väga märg ja raske ja loodus andis alla. Kuna puid on majade ees palju ja elektriliinid kohe nende kõrval siis oli kõik väga sassis. Pluss enamus teed olid lükkamata. Aga koju ma jõudsin. Seal aga asjad ei lõppenud. Oli kuskil 20 minutit möödas sellest kui ma koju jõudsin ja siis me avastasime, et minu autojuht oli meie tänaval kinni jäänud (Uskumatu, sest ta tõi mind läbi kõige koju ja siis jäi seal kinni). Õnneks olid naabrid ka väljas ja lõpuks me saime ta välja ja ta sai kodupoole rändama hakata. Olin talle ikka südamest väga tänulik, sest ta tõesti päästis minu õhtu ja ta oli suht tore ka. Vot sellised lood.
Järgmisel päeval töötasin kodust, sest rongid New Yorki ei sõitnud. Muud võimalust lihtsalt polnud. Vot selline vaheldus.
Nädalavahetus kulges koduselt. Amy oli jällegi Maine-is oma sõbra juures. Viisin ta reedel lennujaama ja käisin pühapäeval tal järgi. Laupäeval oli selline veits tegusam päev. Küpsetasime Annaga küpsiseid ja siis me neiud (mina, Cory ja Anna) läksime käisime maniküüris ning sõime õhtust Cheescake Factorys. Trey suusatas tol päeval, niiet nemad Richardiga olid Hunteris. Pühapäeval planeerisin veits reisiplaane.

Algaski uus nädal ja see läks põnevaks! Esmaspäeval käisin tööl aga teisipäeva vara hommikul lendasime kogu perega Costa Ricale. Mina olin väga elevil! Kuna Costa Rica on kaks tundi NY taga aja suhtes, siis jõudsime sinna keset päeva. Pealinnast sõitsime otse rannikule mis võttis meil umbes 2 tunnikest aega. Vahepeal tegime ühe kerge peatuse sest see oli korkodilli jõgi! Saime silla peale minna ja vaadata neid suuri elukaid seal jõekeses magamas või kes teab mida tegemas. Neid on tore kaugusest vaadata :D. See oli piisavalt lähedal, rohkem ei tahakski.
Jõudsime sinna ranna äärde ja see linnake oli ülivägev. Ja meie "korter" oli super lahe! See oli üli suur 3-e magamistoaga ja suure elutoa ning köögiga. Meie rõdud olid kõik vaatega ookeanile. Ausalt nagu paradiis. Mitte midagi rohkem ei oskakski elult tahta!! Käisime söömas ja siis läksime sirgelt basseini. Mina käisin Richardiga veel enne toidupoes. Rand oli kohe basseini juures, niiet ise said valida mis teha tahtsid. Võtsin lapsed käevangu ja käisime veits lainetes hüppamas. Niihea. Õhtusöögi tegime kerge kodus ise ja läksime suht varakult voodisse, sest päev oli olnud pikk. Mina ja Amy jagasime tuba ja vannituba (Igal toal oli oma vannituba).

Kolmapäevaks oli meil minna plaanis ühele tuurile. Hommik oli lebotamiseks, niiet istusime basseinins ja meie Amyga läksime käisime veits linna peal. Hiljem sõime lõunat ja siis tuldi meile järgi. See tuur oli nagu atv autodes. Raamiga autod aga lahtised. Amy juhtis ühte autot ja Richard teist ja meil olid giid nimega Tomas. Käisime ja sõitsime igalpool maastikul ja ta näitas meile erinevaid kohti ja imelisi vaateid ja seletas natuke loodust. Saime juua kookospiima värsketest kookostest. Kahjuks krokodille ei näinud aga polegi väga hullu tegelt! Lõpupoole tegime ühe kerge matka kose juurde. Cory ja Richard jäid meid ootama, sest Cory ei oleks väga saanud seal jões jalutada ja Richard jäi talle seltsiks. Niiet olime mina ja Amy ja lapsed koos Tomasega. Tal oli veel ananass ka kotis, niiet saime selle kallal näksida! Peale seda pisikest matkakest jõudsime peaaegu oma tuuri lõppu aga enne seda käisime veel ühes kohalikus kohvikus. Vaated olid sealt väga ilusad ja hea söök oli ja nalja sai palju. Tomas avaastas, et ma olen euroopast pärit ja arvas, et me peaks abielluma, sest ta tahaks euroopa passi :D. Arutasime mitmeid asju. Tore oli ka veel see, et me saime teada, et ta käib hooajati ameerikas kanepit kasvatamas suurtes kasvuhoonetest :D. Imeline abikaasa materjal! :D Aga meil oli super lahe! Jäime kogu tuuriga väga väga rahule! Kõigile oli super vahva. Peale tuuri oli kindlasti pesu aeg, sest olime tolmu ja kõige muuga kaetud :D. Pere läks basseini, mina määrisin ennast kreemide ja asjadega, sest hommikune basseinis lebotamine oli veits põletanud! Küpsetasin brownit õhtul aga kogematta unustasin muna sisse panna, niiet see tuli välja paras plönn :D. Aga söödud see sai! Voodisse sai jälle varakult mindud.

Neljapäeval oli meil väga varane ärkamine aga tegelikult see ei seganud väga kedagi, sest me olimegi suht vara üleval. See varakult voodisse varakult üles töötab väga hästi! Läksime peaaegu kogu päeva tuurile. Meid võeti peale ja siis viidi katamaraanile. See viis meid 45 minutiga ühele saarele. Peale meie oli muidugi palju teisi inimesi. See tuur on selle riigi osas üks populaarsemaid. Saarel oli igasuguseid tegevusi mida me teha saime ja anti süüa ja jagati jooke nii palju kui tahtsid! Esimene tegevus oli snorgeldamine! Nägime igasuguseid kalakesi. Ainult Richard ei teinud seda ja see oli lastele esimene kord. Trey oli väga põnevil, Annal oli natuke probleemi maskiga ja hingata läbi torukese. Aga Cory nagu seletas asju ja tegi nii, et Anna sai ka lõpuks seda nautida, lihtsalt ei hinganud läbi toru. Siis saime niisama ujuda ja mõnuleda ning sõime lõunat ühel hetkel. Peale seda istusime banaanipaadi peale ja sõitsime selle peal mootorpaadi taga. Mina ja Amy ja lapsed ning siis hiljem läksin mina koos Richardi ja Treyga kergele matkale kust saime näha super ilusaid vaateid rannale ja saare teisele poolele. Kuskil 3 paiku lahkusime sealt ning viidigi meid koju.
Veidike võtsime vabalt ja hiljem läksime õhtusöögile. Pärast õhtusööki läksime Amyga jalutama. Olin hommikul ühe baari juures näinud Eesti lippu ja tahtsin välja uurida mis ja kes ja miks! Costa Rica pole just kõige populaarsem eestlaste hulgas. Sain siis teada, et see omanik on eestlane. Kahjuks ei olnud ta ise seal, sest väidetavalt ta elab Kanadas ja käib Costa Rical ainult vahetevahel. Vot nii! Aga ikkagi oli tore kokkusattumus! Saatsin tervitusi ja läksime koju. Enne täitsa koju minekut sõime Amyga veel külmutatud jogurtit! Näm-näm!

Reedel käisime Amyga kohvikus hommikusöögil ja siis peale natukest basseini lebo pidime asjad pakkima ning keskpäevaks pidime korterist lahkuma. Käisime kõik koos lõunal ja siis lahkusime sellest paradiisi kohast ja hakkasime teise paradiisikohta minema :D. Meile tuli auto järgi ja sõitsime 3 tunnikest keset saart ühe vulkaani lähedale. Seal oli meil maja, mis oli ühe ameerika onu oma aga ta rendib seda turistidele välja. Super ilus maja ja väga lahe bassein ja basseinis oli veel ükssarviku rõngas!! Minu elu oli igati ideaalne! :D Olimegi siis basseinis ja Richard käis poes ja sõime kodus õhtust ja see oligi selline reisimise ja vabalt võtmise päev.

Järgmisel päeval tegime hommikul zipline-i (õhusõit) koos Amy ja Richardi ja Treyga. Cory ja Anna läksid hobustega matkale. See õhusõidu kogemus oli ülisuperlahe. Nii lahe selle vihmametsa keskel lennata ja näha igasuguseid koskesid ja imelisi vaateid ja juba see lendamise tunne on super lahe! Meile kõigile meeldis ja Cory ning Anna jäid oma hobusesõiduga ka rahule!
Käisime sõime lõunat mis oli super hea ja siis viidi meid ühte teise kohta mis on nagu rahvuspark ja seal on mitmed rippsillad. Tegime giidiga tuuri ja see oli parim otsus mis me vastu saime võtta sest me nägime nii palju Costa Rica loodust. Nende loomi ja linde ja konnasid jne jne. Coryle oli see füüsiliselt raske sest tuur oli pea 3 tundi kõndimist üles ja alla aga meile kõigile ikkagi meeldis. Jõudsime koju keset õhtut ja natuke käisime basseinis ja siis läksime õhtusöögile.

Amy pidi pühapäeva hommikul lahkuma, sest tema viisa lõppes ära teisipäeval ja ta pidi enne seda riiki tulema. Meie läksime hommikul paadituurile ja hiljem läksime kuumavee allikatesse ühes hotellis. Paadituur oli selles mõttes tore, et meil oli lahe giid ja nägime palju elu vee ääres- linnud ja ahvid olid põhilised elukad keda me nägime. Siiski ühte krokodilli nägime ka suht oma paadi kõrval! Vot selline eluke! Tegime väikese peatuse ühe kohaliku pere juures kellel maja kohe seal jõe kaldal. Nende juures saime kohalikku toitu- frittitud banaanid ja kodutehtud sai ja kodutehtud juust ning nende kuulus kohvi (Costa Rical väidetavalt väga kuulus kohvi). Ma maitsesin seda kohvi ja pole ikka minu jook. Ma veider laps. Kogu pere (emme, issi ja venna) joovad kohvi ja mina mitte. Trey maitses ja talle polnudki väga vastu mis oli väga üllatav sest ta nii valiv kõige suhtes kui jutt on söögist ja joogist. Söök oli väga hea! Nägime beebi lehma ja tibusid ja üldse sellist maa elu. Põnev oli see, et see omanik ostis selle maa 1937ndal aastal 1 dollari eest, mis muidugi oli väga suur raha selle aja jooksul, sest ta teenis 1 dollari sendi päevas. Ja see omanik oli veel paari aasta eest elus. Suri väga tervelt 102 aastaselt magades. Vot mida teeb maa elu- värske õhk ja värske toit ja ravitakse ainult taimedega.
Õhtul läksime kuumaveeallikatesse. Kuna Costa Rical on vulkaanid väga teemas siis samuti on kuumaveeallikad. Üks vinge hotell on loonud peaaegu nagu veepargi sellest. Pea 18 erinevat basseinikest. Kõik on erineva kuumusega ja isegi 4 toru oli. No ütleme nii, et mina pole kunagi nii kiiretes torudes vist käinud. Need ikka tõmbasid trussikud korraliklt tagumiku vahele! Laste jaoks see polnud muidugi nii kiire, sest nad ikka oluliselt kergemad. Aga meil oli väga lahe. Olime seal paar tundi ja jõudsime umbes ainult poolest sellest pargist läbi käia. Pileti hinna sees oli buffee õhtusöök, niiet peale enda kuivatamist käisime õhtusöögil. Kõht oli nii punnis, et elevandi tunne tuli. Läksime koju ja küllaltki kiirelt magama.

Esmaspäeva hommikul käisime koos Trey ja Richardiga kergel matkal ühe suure tuntud kose juures. 500 astet alla ja samad astmed üles. See kosk oli väga võimas ja tugev ja sain ennast sinna kasta ka. Vesi oli väga külm aga eks seda võib ju sellest oodata ka. Ülejäänud päeva pakkisime ja käisime lõunal ning siis viis auto meid San Josesse. Meie reis oligi põhimõtteliselt siis juba läbi. San Joses ei ole väga midagi teha, niiet me olime oma hotellis ja lapsed käisid Richardiga basseinis ja peale seda olid nad minuga minu toas veits sest Coryl oli tööd vaja teha. Käisime õhtusöögil ja keerasime magama.

Teisipäeva hommikul pidime juba kell 3 üleval olema, sest meie lend läks juba kell 6 hommikul aga lennujaama oli ka vaja minna. Jõudsime ilusti ja saime lennukile. Nii edasi kui tagasi lendasime esimeses klassis, sest Cory on tänu oma tihedatele lendamistele VIP ja tema staatus annab võimaluse esimesse klassi saada kui kohad vabad või midagi sellist... Saime siis lennukis hommikusööki jne. Newarkis tuli Amy meile vastu ja olimegi jällegi küllaltki talvises NJ. Mina tegin kogu ülejäänud päeva tööd ja nii see nädal veerebki lõpu poole.

Vot sellised lood!

Loodetavasti kirjutan jälle kahe nädala pärast!

PS! Lisan pildid siis kui need lõpuks arvutisse saan!


kallistades
katu

Tuleb kevad

Tere!

Jällegi möödunud kuu ja natuke peale. Eks üritan siis asjad kokku võtta nii hästi kui saan!

Too nädalavahetus peale viimast postitust me sõitsime mäele taaskord reede õhtul. Pahasti oli see, et samal nädalal oli Richardil väike kokkupõrge kitsega olnud ja tal oli rendi auto, niiet tema pidi sõitma. Ehk siis kui Richard töölt koju jõudis, sai ta kiiresti riided vahetatud ning siis istus uuesti meiega (mina, Amy ja Trey) autosse ja sõitsime Hunterisse. Meie Amyga magasime hommikul veits ja Richard tuli meile hiljem järgi. Suusatasime terve päeva ning õhtuks saabusid ka Cory ja Anna, sest nemad käisid hommikul ratsutamas. Pühapäeval jällegi suusatasime ning siis tuli taaskord koju sõita.

Töönädal oli kiire ja nüüd on iga päev väga palju teha, niiet see on positiivne! Saan teha rohkem ja veits keerukamaid ülesandeid! Nädalavahetusel me mäele ei läinud seekord, sest Cory ja Richard läksid uut/kasutatud autot vaatama, sest saime teada, et see kitsega kokkupõrganud auto läks mahakandmisele, sest ta oli juba vana ja väga palju miile oli sõidetud. Aga kuna meil ikkagi perre kaks korraliku autot vaja, siis oli uut vaja. Reede õhtul läksime Amyga kahekesi välja-käisime resturaanis ning kinos. Toit oli ülisuper hea ja vaatasime I,Tonyat, mis on film USA iluuisutajast. Meil oli ülivahva! Cory ja Anna käisid ratsutamas ja hiljem läksid vanemad auto jahile. Anna oli laupäeval sõbranna juurde külla kutsutud, niiet meie Treyga otsustasime matkama minna. Õues oli väga soe ja me matkasime ikka pea 4 tundi. Ülimõnus! Kui mäel ei saa olla, siis leiab ikka viisi ennast füüsiliselt liigutada! Mina aga natuke nihestasin oma jalga nii et pool nädalat lonkasin, aga see paranes ära ja polnud jälle hullu! Niiet see nädalavahetus oli selline natuke puhkus aga natuke mitte aga kodus oli ikka hea vahel olla. Ja uue auto saime ka. Kõik hästi! Oleme nüüd Audi pere.
Tol nädalal sai Trey pidada oma pool-sünnipäeva koolis. Tal muidu augustis sünnipäev, niiet ta ei saa koolis tähistada, nüüd siis sai. Mina tegin lapsele muffinid kooli nagu Annalegi tegin. Trey oli väga rõõmus ja talle vist ikka väga meeldis!

Uus nädal oli väga töine aga reedel toimus kohe siin meie lähedal üks suur konverents ja mina sain ka sinna minna! See oli super vinge kogemus ja ma sain seal aru kui väga ma arenenud ja kui palju ma õppinud olen alates Juulist. Ma sain väga hästi aru millest räägiti ja tutvusin mõnede uute inimestega aga teemad mida arutati olid väga põnevad. Oma väga rõõmsaks üllatuseks olid väga paljud teemad sarnased sellele, mida me koolis õppinud ja arutanud oleme. Cory oli ka ühel hetkel laval, jagades oma kogemusi ja arvamusi. Seda oli väga tore näha ja natuke ju uhke tunne ka, et saan tema kui sellise tunnustatud naise käe all õppida ja töötada. Peale arutelusid jäime veel sinna ja rääkisime oma tuttavate partnerite ja klientidega. Cory läks ühele õhtusöögile ja mina koju. Kuna auto oli nüüd olemas, siis meie Amy ja Treyga sõitsime taaskord mäele. Jõudsime ilusti ja saime magama ning hommikul varakult mäele. Enne kui mäele läksime panin mina veel õhtusöögi sellisesse elektrilisse savipotti kus see siis mitu tundi seal valmib. Amyl ei olnud väga hea olla, niiet poole päeva pealt viisin tema koju ning läksin ise tagasi mäele. Teised jõudsid hilja laupäeva õhtul, sest nendel läks kodus aega. Anna ja Cory ratsutasid laupäeval ja kõik muu võttis ka aega. Pühapäeval olid enamus meist jälle mäel. Amy ei tulnud hommikul, vaid tuli koos Coryga pärastlõunal. Tol päeval oli aga õhtul Superbowl (ameerika jalgpalli finaal- üks suurimad spordiüritusi ameerikas). Niiet kui Trey lõpetas läksime mina ja Amy ja Trey tagasi majja ning kiirustasime koju, et mängu ajaks koju jõuda. Ja jõudsime ka! Mäng oli üli üli hea. Jälle üks suurepärane nädalavahetus kirjas!

Algas uus tihe nädal. Selle nädala juures oli väga tore see, et minu kauakadunud jõulupakk jõudis kohale. Olin väga väga õnnelik! Emme oli mulle üli-ilusa kingituse teinud. Vägev oli ka see, et sain jõulukingituse Helenilt (Richardi õelt) samal nädalal ja veel ühe jõulukaardi! Nagu teised jõulud! Algasid taliolümpiamängud, niiet muud me telekast ei näinudki järgmised kaks nädalat kui ainut olümpiamänge. See oli iseenesest tore! Tol nädalavahetusel läksime mäele alles laupäeval aga see oli okei! Laupäeval oli Treyl jalka turniir ja meie tüdrikud läksime ratsutamisesse ja sealt otse Hunterisse. Amy seekord ei tulnud, sest tema lendas Maine-i oma sõbrale külla. Ilm ei olnud just kõige parem, sadas vihma tegelt.. Niiet mina ja Anna tulime varem koju ja siis Richard tõi Trey koju. Coryl oli suusatund veits kauem. Sõitsime koju, mina läksin Richardi ja Treyga. Magasin suure osa sellest!

Uuel nädalal oli palju asju teha. Pidin oma ülikooli jaoks ühe asja valmis kirjutama ja esitama. Samuti tuli ju sõbrapäev! Mina tegin teisipäeva õhtul küpsiseid ja tõin neid tööle! Kolmapäeva õhtul läksime Amyga kinno Viismkümmend Halli Varjundit uut filmi vaatama. Naljatilgad aga väga vahva oli! Ikkagi selline veits teistmoodi õhtu :D. Tol reedel sõitsin mina rongiga Hunterisse või õigemini sinna lähedale, sest Richard ja Trey olid juba neljapäeval ära sõitnud, sest lastel polnud reedel kooli. Trey sai 4 päeva järjest suusatada ja ta oli väga elevil. Anna ja Cory olid taaskord hobustega hõivatud, niiet mina istusin reede keskpäeval rongile ja Richard ning Trey tulid peale suusatamist mulle järgi. See rongijaam oli kuskil 35 min kaugusel meie suusamajast. Käisime õhtusöögil ja läksime koju. Mina aga vana udupea unustasin oma iPadi rongi, niiet tegelesin sellega kogu nädalavahetuse kõikide asjade vahepeal. Järgmisel nädalal pandi see mulle siiski teele niiet see oli hea. Lõpphea kõik hea, sain selle ikkagi tagasi! Amy oli seekord Washington D.C.-s koolis. Laupäeval oli kohutav ilm ja Hunteris läksid suusaliftid ka katki, niiet mäe otsa ei saanudki enam lõpuks. Õhtul kui Cory ja Anna ka jõudsid siis oli meil õhtusöök ühe Anna klassivenna ja tema emaga. Nad on väga toredad inimesed. Kuna Hunter oli veits rivist väljas, siis otsustasime Treyga Vermonti minna pühapäeval, sest seal olev suusakuurort on meie hooaja passi sees. Lahkusime pühapäeva hommikul super vara! Meil oli väga lahe päev kahekesi! Saime korraliku trenni tehtud seal mäel ja mõlemad nautisime kogu täiega! Õhtul sõitsime tagasi ja Anna klassivend ja ta ema tulid meile külla seekord. Esmaspäeval oli vaba päev, niiet saime veel ühe päeva suusatada! Hunter sai ennast enam-vähem tagasi rajale. Mina täitsin oma eesmärgi, ehk sain läbitud iga raja mis Hunteril on. Isegi kõige raskemad. Olen selle hooajaga niipalju edasi jõudnud, et kui keegi oleks mulle seda detsembri algul öelnud, siis ma poleks isegi oma parimates unenägudes seda ette näinud. Olin väga väga õnnelik! Ja seda ka põhjusel, et see võis jääda minu viimaseks suusanädalavahetuseks. Sellepärast oli veel eriti hea meel, et nii palju tehtud sai!

Uus nädal oli nagu ikka kiire töö juures, aga nädalavahetus oli väga teistsugune. Üks minu sõber (Greg) kutsus mind tagasi Salt Lake Citysse endale külla. Nimelt oli laupäeval (24ndal veebruaril) üks suur gaala/oksjoni üritus tema lendavataldriku tiimi heaks. Noored ülikoolist koguvad raha oma tiimi heaks, et nad saaksid võistlustel käia jne. Nii ma siis lendasingi laupäeva hommikul Utahsse, tema lendas samal päeval ka (ta töötab Mehhikos ja tuli koju samal päeval), niiet kohtusime lennujaamas. Oligi juba päev poole päeva peal, niiet käisime poes ja siis panime ennast peoks valmis ning läksime sinna kuskil 6e paiku. See oli ülitore üritus ja väga hästi tehtud ja oli väga vahva tema tiimikaaslaseid ja sõpru kohata. Pühapäeval näitas ta mulle Salt Lake Citys ringi ja käisime uisutamas ja võtsime niisama vabalt. See linn on nii ilus, sest need mäed seal ümberringi on hingematvad ja tol nädalavahetusel olid kõik mäetipud valged ka! Olin esmaspäeva tööjuurest vabaks võtnud, niiet sellel päeval läksime lumelaudadega tema mäele sõitma. Enamjaolt just sellepärast, et nädala jooksul oli ülipalju lund maha tulnud, niiet seal oli paks värske lumi! Ei saanud ju sellist võimalust kasutamata jätta! Sõitsime korralikult 4-5 tundi. Pärast meil enam väga palju aega ei olnudki, sest mina pidin lennujaama minema. Sain ennast valmis pandud ja asjad pakitud ning tuligi lahkuda. Pärast nii head nädalavahetust ongi raske aga eks see hetk pidi ju tulema. Loodetavasti kohtume varsti jälle! Kuna mu lend läks suht hilja õhtul, siis jõudsin NJ-sse alles kell 5 hommikul. Läksin koju ja käisin pesus ja panin ennast tööpäevaks valmis. Ja läkski päev edasi nii nagu polekski midagi vahepeal olnud. Päeva lõpuks olin suht väss küll, aga mis seal ikka, magada jõuab kunagi hiljem ka! Kõik oli seda väga väärt!!

Nädal läks ikka kiires rütmis ja küllaltki kiiresti. Amy lendas minuga samal päeval Texasse, niiet tema oli puhkusel ja Coryl on praegu väga tihe reisigraafik tööl, niiet olime Richardi ja lastega kodus. Richard oli ise aupair nädalaks. Nüüd meil enam suusamaja pole, sest hooaeg peaaegu läbi. Laupäeval läks kogu pere ise hommikul vara aga Hunter oli kinni, sest meil oli super suur lumetorm ja seal polnud elektrit, aga nad läksid kõrval mäele ja veetsid päeva seal. Mina olin kodus ja skypesin Janega!!! Rääkisime kolm tundi ja pooled asjad vist ikka jäid rääkimata aga ülivahva oli! Korsitasin kodus ja tegin endale pannkooke ja siis tegin hea lõunauinaku ning siis tegin õhtusöögi ja küpsetasin küpsiseid. Söök sai valmis täpselt siis kui pere koju jõudis, kusjuures täiesti planeerimata. Aga kõik oli ülihästi paigas. Pühapäeval startisime varakult Richardi ja lastega sest Cory pidi ära lendama. Hunter oli ideaalne sellel päeval, sest oli ju põhimõtteliselt värske lumi kuna nad laupäeval kinni olid. Sain väga mõnusalt terve päeva lumelauda sõita!! Tõesti oli väga hea! See võis nüüd päriselt jääda minu viimaseks. Poleks paremat "viimast" päeva soovida osanudki! Jõudsime koju ja mina pidin veits tööd tegema ja siis käisin Amyl lennujaamas järel. Tema saabus läbi väikeste raskuste Texasest, tal lihtsalt lennud olid natuke sassis eile aga ülejäänud nädal oli tal ülivägev. Talle väga meeldis Texas, see nii tema osariik ka! Vot nii me jõudsimegi tänasesse päeva. On olnud igasuguseid suuremaid ja väiksemaid seiklusi! Olen praegu väga rahul kõigega! Iga päev ikka mõtlen kui vägevalt on kõik läinud ja olen õnneseen et sain Ameerikasse uuesti aastaks jääda. Elu ikka teeb oma korrektuurid!

Olge tublid! Loodan, et teil kõigil ka omad väikesed ja suured seiklused selja taga ja tulemas!

Kallid
Katu

 

Amyga Deit!!

Minu väike suusamees!

Hunter, siis kui ilm on paha!

Vahel on põlved sinised!

Minu ja Trey matk

Vahpeal jõudsime palli ma koksata

Täitsa kevad

Trey muffinid!

Konverentsile minek

Konverentsi lõuna!

Siis kui Hunteris ilus ilm!

Popcorn on see mille nimel need kaks elavad!

Tööl peab ka vahel käima

Minu hingesugulane!

Siis kui Superbowli ajal lollitame :D

Minu kõige uhkemad kindad maailmas!

Ja veel uhkem kott!

Heleni kingitus!

Mehhiko!!

Siis kui Eesti tuleb New Yorki külla!

Sadas vihma

Valentiini küpsised!

Veel üks deit Amyga!

Mount Snow, Vermont

Mida ma küll ilma selle väikse Treyta teeks! Poleks kellegiga suusatada!

Ikka sini-must-valgelt

Laps väsis ära

Meil Austraalia tuletõrjujad kutsikatega vannitoas

Siis kui mäele saab!!

Anna ja tema parim sõber Mikey!

Vahel pöösutab minu peal

Jah, mul on tiibadega sokid!

Meie pärastlõunane chill suusamajas

Rahvast oli Vermondis palju!

Suusatamiseks on kuskilt energiat vaja!

Vahel elavad mul peas kotkad!

Vahel saame lihtsalt diivanil ka lösutada!

Padjanägu!

Mikeyga sõbrapilt!

Minu kaisukas!

Eesti auks! (Issi käskis pea peal seista)

SALT LAKE CITY

Jah, meil on mõlemal ükssarviku retuusid :D

 

Siis kui Anna vahel väike inglike on

Toon vahel kevade tööle

 

Viimane suuskamine!